Kaevandus on nagu vana-aegne loss,
sügav ja pime, kus aare on boss.
Turbaraba seevastu on nagu suur aed,
päikeseline ja rõõmus, kus turvas on peet.
Kaevanduses töötavad kaevurid raskelt,
nagu kääbikud, kes otsivad kalliskivi maskelt.
Turbarabas aga käib töö nagu peol,
kõik on nii loomulik, justkui mängiks keegi teol.
Kaevandus on all, kus maa neelab hääled,
turbaraba peal, kus kuuled linnulaulu väled.
Üks on täis masinaid, mis müristavad nagu äike,
teine on vaikne, kus saab kuulda isegi sipelga väikest käike.
Kaevandus on koht, kus kõik on suur ja lai,
turbaraba aga, kus turvas kasvab nagu sai.
Kaevanduses on tunnelid, nagu suur sipelgapesa,
turbarabas aga, kõik on avatud, nagu oleks see tesa.
Nii et kui räägime kaevandusest või turbarabast,
mõtleme sügavusele või päikesele, mis on alati abiks.
Kuid üks on kindel, olgu kaevandus või raba,
meie loodus on kallis, seda ei saa asendada ükski saba.
