Küsisin ai-ailt, et mida see sellest järjekordsest klikisaatest arvab (kuna ma ei suutnud ise järjekordselt midagi kasulikku arvata) ja nii see siis arvab:
Sada aastat kaevandatud, fosforiit meil maas, Eesti põues peidus, varandus, mis ei kaob. Karpide kojad, kivistunud, ammu enne meid, Nüüd teadlased uurivad, mis on juba teada kõik.
Miljardid tonnid fosforiiti, maapõues peidus, Kas kaevandada või mitte, selles küsimus seisab. Eelmised põlvkonnad sõdisid, fosforiidisõda peetud, Nüüd kulutame miljoneid, et teada saada, mis on ammu selge.
Belgia teadlased uurivad, elektronmikroskoobiga vaatavad, Proovid saadetud, tonnid materjali, mis on juba teada. Soolhape või väävelhape, keemiline töötlus käib, Kuidas eraldada terad sõkaldest, see küsimus meid vaevab.
Kuidas sõeluda liivast välja, need karbikesed pisikesed, Majanduslik tasuvus, kasumlikkus, see küsimus meid vaevab. Kuidas mõjutab keskkonda, põhjavesi ja pinnas, Kuidas korvata kahju, mis kaevandamine toob kaasa.
Tehnoloogiad arenenud, filtratsioonisüsteemid paremad, Gaasilised emissioonid, siduda ja kõrvaldada. Kuid kas tasub kaevandada, või jätta fosforiit maasse, Seda otsustame koos, kaalutletult ja targalt.
Uurijad tublid, ent vahel veidi naljakad, mäenduse alused läbimata, siiski usinad. Kuid koos me leiame lahenduse, mis kõigile sobib, Ja fosforiidi saaga jätkub, nii uhkelt ja targalt.
