Leidsin toreda selgituse, miks eesmärgiks ei ole kasutada eesmärki eesmärgiks:
17.12.2012
Selline lausemall, kus seisundimäärus on saavas käändes, on mõningatel juhtudel vajalik, näiteks on meil kõnekäänd kits kärneriks.
Saav kääne märgib siin omaduste või seisundite juhuslikkust, ajutist iseloomu. Lauses kits (on) kärneriks see sobib päris hästi. Veel üks lihtne näide:
Täpi on koer ja Täpi on koeraks. Esimene lause tähendab, et Täpi on koer, teine
aga seda, et ta täidab koera rolli, kuid pole koer, vaid hoopis kass või jänes, kes
täidab koera rolli.
Paljudes asjalikes tekstides, kus sellist ajutist rollitäitmist silmas ei peeta,
see aga ei sobi. Mõelgem, kas sobib lause: gümnaasiumi eesmärgiks on anda
õpilastele üldharidus. Koolid ongi haridusasutused, haridust anda on nende
peamine eesmärk – kui ühed õpilased lõpetavad, tulevad järgmised ja ring
algab otsast peale. Niisiis, gümnaasiumi eesmärk on anda õpilastele üldharidus.
Iga keelekasutaja, aga ka teksti toimetaja, võiks mõelda, kas ta soovib näiteks eesmärke, millest kõneleb, esitada juhuslike, ajutistena. Vahest tasuks
pidevast ajutisusest loobuda?
