Niiöelda
Niiöelda tark, niiöelda hea, Niiöelda sõber, keda pole näha. Niiöelda armastus, niiöelda tõde, Sõnad nagu suitsu, hõljuvad õhus voodis.
Niiöelda lubadus, niiöelda plaan, Kui kõik on niiöelda, siis mis see on? Üks suur ehk, üks suur võib-olla, Kui tõde peidetakse sõna varja alla.
Niiöelda tõsine, niiöelda oluline, Kui kõik on niiöelda, siis on kõik suhteline. Ja kui kõik on suhteline, siis miski pole kindel, Ja nii me elamegi, veidi ebakindlalt.
Sõna "niiöelda" on nagu hägune klaas, Mis moonutab pilti ja teeb selle ähmaseks. See vähendab tähtsust, võtab usku ära, Ja jätab meid tunde, et midagi on valesti.
Niiöelda ja Nagu
Niiöelda tark, nagu öeldakse, Nagu öeldakse, niiöelda hea. Nagu oleks sõber, aga nagu näha, On kõik kuidagi niiöelda hea.
Nagu armastus, nagu tõde, nagu valgus, Kõik on nagu, kuid mitte päris. Nagu lubadus, nagu plaan, nagu algus, Kõik on nagu, nagu hägune visioon.
Nagu oluline, nagu tõsine asi, Kuid nagu öeldakse, kõik on suhteline. Nagu oleks kõik niiöelda, nagu kasi, Kui kõik on nagu, siis pole midagi kindlat.
Nagu hägune klaas, nagu udu, nagu suits, Nagu vari, mis kadub päikese käes. Nagu unenägu, nagu õhk, nagu tuus, Nagu öeldakse, kõik on nagu, nagu näes.
Kahtluse all, uuesti
Niiöelda tõde, nagu ikkagist öeldakse, On nagu vari, mis kadub päikeses. Nagu öeldakse, niiöelda hea, Kuid ikkagist tundub, et kõik vaid tees.
Nagu armastus, niiöelda suur, On nagu unenägu, mis haihtub hommikul. Nagu lubadus, niiöelda puhas, Kuid ikkagist öeldakse, et kõik vaid muljum.
Nagu oluline, niiöelda asi, On nagu õhk, mis libiseb käest. Nagu tõsine, niiöelda vägi, Kuid ikkagist tundub, et kõik vaid test.
Niiöelda tark, nagu ikkagist öeldakse, On nagu pimedus, mis valgust varjab. Nagu öeldakse, niiöelda kases, Kuid ikkagist tundub, et kõik vaid sabab.
