Pihlakas- ilus, vastupidav ja kasulik:
Pihlaka õite lõhn meelitab ligi hulgaliselt mesilasi:
Pihlaka viljad on väikesed õunad, mis algul on rohelised ja hiljem värvuvad oranžiks:
Pihlaka lehed koosnevad väikestest sakiliste servadega lehekestest, mis on alt veidi karvased:
Talvel püsivad marjad (viljad, õunad) seni, kuni linnud need ära söövad või tuul maha raputab:
Harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) pihelgas, pihlak, pihl, pihlapuu.
Kuulub sugukonda roosõielised, perekonda pihlakas. Mitmeaastane heitlehine lehtpuu, alusmetsas kasvab ka põõsana. Paljuneb seemnetega, mille levikule aitavad kaasa marjadest toituvad linnud. Paljuneb ka kännu- ja juurevõsudega, võib kasvada ka mullaga kaetud okstest.
Pihlaka viljad on algul mõrud, pärast esimesi külmasid või sügavkülmutamist muutuvad veidi magusamaks. Neid kasutatakse vitamiini allikana ja need on abiks mitmete terviseprobleemide korral nagu köha, hingamisteede hädad ja nõrkus. Pihlakamarjad on nõrgalt mürgised, nii, et lapsed peavad arvestama, et liigsel söömisel võib tekkida oksendamine, pea- ja kõhuvalu.
Pihlaka puidust saab teha punaka läikega esemeid või mööblit. Libeduse tõttu on seda kasutatud vankri võllina. Noori võrseid on kasutatud värvimiseks musta värvuse saamisel.
Pihlakat ei soovitata kasvatada õunapuude lähedal, kuna neil on suguluse tõttu samad kahjurid.
Pihalaka kohta on kirjutatud palju õpetusi ja selgitusi.
