1820. aastal oli hoolimata aurumootori olemasolulust siiski levinud hobujõul töötav lihtsa konstruktsiooniga praamil asetsev pärikoppekskavaator mis asetses praamil ja mille tootlikkus oli 16 kuupmeetrit tunnis.
1846. aastal patenteerisid ameeriklased Daniel Carmichael ja Jason C Osgood kahe hobuse jõul töötava pärilabida vaatamata sellele, et Otise aurumootoriga pärilabidas oli töötanud juba 10 aastat.
Milet de Montville ehitas 1745. aastal inimjõul töötava pärikoppekskavaatori, mis paiknes praamil ja millega ammutati liiva või puistamaterjali kanali põhjast. Inimesed ronisid mööda ratta sisepinda üles, et ratast pöörlema panna. Suurema ratta abil tõmmati vintsi ja köiega koppa ammutamise suunas. Väiksemaga vastassuunas.
1906. aastal, kui Panama kuulutati Vabariigiks, toodi Panama kanali ehitamiseks üle 100 Ameerika pärikoppekskavaatori mis sõitsid raudteel. See tähistab suurte pärikoppekskavaatorite võidukäiku maailmas. Ekskavaatorid saavutasid Panama kanali rajamisel lõhatud kivimi ekskaveerimise tootlikkuseks 150...375 kuupmeetrit tunnis.
Näiteks oli 3,8 kuupmeetrise kopaga Bucyruse ekskavaator 86 tonnise massiga.
Esimene auru(pärikopp)ekskavaator "Yankee Geologist" ehitati aastal 1836 William S Otise poolt. See tähistas uue "auruajamite" ajastu algust ekskavaatoritööstuses.
1875. aastal ehitas inglise ettevõte nimega Ruston Proctor & Burton ( Patenteeritud James Dunbari poolt ) terasest pööratava noolega auruekskavaatori mille nimeks sai hiljem "Ruston Steam Navvy". Ekskavaatori nool tehti terastugevdustega tammepuust. Selle ekskavaatori kopa maht oli 1,5 kuupmeetrit. Ekskavaator kaalus 29 tonni ja aurumootori võimsus oli 11 hj. Patent nägi ette 360 kraadist noole pöördenurka, kuid reaalsuses saavutati 180 kraadi.
Neid ekskavaatoreid tehti "Manchester Ship Canal" kanali kaevamiseks 58 tk. 1887. aastast alates kaevasid need 38 miljonit kuupmeetrit materjali 60 km pikkusel lõigul vaid 5 aastaga. Ühe päevaga (12h) täitis see ekskavaator 640 vagunit e. selle tootlikkus oli 1860 kuupmeetrit päevas. Keskmiselt saavutati tootlikkuseks 600000 kuni 900000 kuupmeetrit kuus. Seetõttu võib nimetatud tööd nimetada esimeseks suuremahuliseks suurte ekskavaatorite kasutamise projektiks ajaloos.
1842. aastal täiendas John Duncan Otise pärilabidat ja paigutas selle praamile kasutades seda süvandusmasinana (draagina). Ajamis kasutati hammasrattaid ja aurumootorit.
1881. aastal valmistas Industrial Works tehas Ohios raudteeekskavaatori, mille kopaluugi sulgemiseks ja avamiseks kasutati aurusilindrit sarnaselt tänapäevastele hüdraulilistele silindritele.
Esimese hüdraulilise pärikopp-teleskoopekskavaatori tegi Bruneri 1948. aastal. Ekskavaator monteeriti neljarattaveolisele armeesõidukile mille esiiste pöörati tagurpidi.
1941. aastal tegi Demag 5,5 m3 kopaga 15,5 m ammutuskõrgusega mehaanilise pärikoppekskavaatori U35. See kaalus 319,5 tonni ja liikus 1,5 m laiustel roomikutel. Ekskavaatorit käitas neli elektrimootorit. 8 m kõrguse astangu ja 120 kraadise pööramise korral saavutas see tootlikkuse 125..250 m3/h.
Esimese hüdraulilise mobiilse pärikoppekskavaatori tegid Bruneri vennad 1949. aastal. 1950-ndatel aastatel kasutati sellisi "kopplaadureid" Saksamaal laialdaselt.
1718. a. tegi Frenchman de la Balme inimjõul töötava pärikoppekskavaatori, mille kopa maht oli 0,4 kuupmeetrit, tootlikkus 0,7 kuupmeetrit tunnis 5 m sügavusest veest. Ekskavaator töötas praamil. Ekskavaatori käitamiseks läks vaja 10 meest.
1875. aastal tegi Šoti ettevõte "Alex. Chaplin & Co" esimese üle 180 kraadi pööratava noolega hammasvööga terasest pärikoppekskavaatori. See pani aluse tänapäevasele ekskavaatorinoolte pööramise tehnoloogiale hammasvöö ja hammasrataste abil. Enne seda pöörati noolt keti abil.